See türkiisist käeehe kannab endas väga vana ja tugeva energiaga kivi väge. Türkiisi on peetud kaitsekiviks juba tuhandeid aastaid – seda on kantud nii rändurite, sõdalaste kui ka tervendajate poolt, sest usuti, et ta hoiab kandjat õnnetuste, valeenergia ja sisemise tasakaalutuse eest. Selle käevõru hele sinakas toon ühendab taeva ja maa energia: ühelt poolt rahustab, teiselt poolt annab jõudu seista oma tõe eest.
Türkiis töötab tugevalt suhtlemise ja eneseväljenduse tasandil. Ta aitab rääkida ausalt, selgelt ja rahulikult, ilma hirmu või sisemise pingeta. See kivi toetab inimesi, kellel on raske oma piire kehtestada, oma vajadusi välja öelda või kes kipuvad end teiste nimel alla suruma. Türkiis õpetab, et rahu ei tähenda vaikimist – rahu tähendab tõe rääkimist ilma vihata.
Energeetiliselt on türkiis väga tasakaalustav. Ta ühendab südame ja kurgutšakra, aidates mõtetel ja tunnetel liikuda ühes rütmis. Seetõttu sobib see ehe eriti neile, kes tunnevad, et nad mõtlevad üht, tunnevad teist ja ütlevad kolmandat. Türkiis aitab need kihid ühtseks tervikuks siduda.
Käevõru mõjub kaitsvalt ka emotsionaalsel tasandil. Seda kivi kasutatakse sageli stressi, ärevuse ja närvipinge leevendamiseks. Ta ei suru tundeid alla, vaid aitab neil rahuneda loomulikul moel. Paljud kirjeldavad türkiisi energiat kui “hingamist kergendavat” – justkui ruum tekiks südamesse ja pähe.
Füüsilisel tasandil seostatakse türkiisi eelkõige närvisüsteemi, hingamisteede ja üldise elujõu toetamisega. Traditsioonilises kristallitöös on teda kasutatud ka kaitsena liigse väsimuse, energiakadu ja pikaajalise kurnatuse korral.
See käeehe sobib igapäevaseks kandmiseks. Tänu oma kergele ja puhtale energiale ei muutu türkiis raskeks ega koormavaks, vaid toimib pigem pehme toetajana. Ta sobib väga hästi inimestele, kes on tundlikud, empaatiliselt avatud või töötavad teiste inimestega – õpetajad, nõustajad, terapeudid, loojad.
Puhastamiseks sobib kõige paremini suits, helin, kuukuma või lühike puhkus teiste kristallide kõrval. Türkiisi ei soovitata pikalt vees hoida, kuna tegemist on õrnema kiviga. Parim on õrn ja teadlik puhastamine.
Sodiaagiliselt sobib türkiis eriti hästi:
– Amburile – aitab fookust hoida ja sisemist rahu leida
– Kaladele – toetab piire ja maandab ülitundlikkust
– Veevalajale – aitab ideid selgelt väljendada
– Kaaludele – tasakaalustab südame ja mõistuse vahelist kõikumist
See on rahu, kaitse ja sisemise selguse sümbol – vaikne kaaslane, mis tuletab meelde, et sinu hääl loeb ja sinu tõde väärib kuulamist.
Türkiisi ajalugu
Türkiis on üks vanimaid ja samas müstilisemaid kive, mida inimkond on kunagi kandnud. Juba tuhandeid aastaid enne kroone ja riigipiire peeti türkiisi kiviks, mis ühendab taeva ja maa. Selle eriline sinakas-roheline toon meenutas inimestele taevast, vett ja elu ennast — seetõttu ei nähtud türkiisi lihtsalt ehtena, vaid kui püha kaitsjat.
Vana-Egiptuses kaevandati türkiisi juba üle 5000 aasta tagasi Siinai poolsaarel. Vaaraod uskusid, et see kivi kaitseb hinge ka pärast surma. Just seetõttu kaunistati türkiisiga hauakambrid, amuletid ja isegi valitsejate matusemaskid. Türkiisi seostati jumalanna Hathoriga, kes sümboliseeris elu, rõõmu ja taassündi. Kivi ei olnud mõeldud vaid ilu jaoks — see oli tee igavikku.
Pärsia impeeriumis peeti türkiisi lausa võidukiviks. Selle pärsiakeelne nimi firoozeh tähendab „võitu“. Valitsejad kandsid türkiisi sõrmustes ja turvises, sest usuti, et see kaitseb õnnetuste, reetmise ja isegi surma eest. Pärsia kuningate paleede kuplid kaeti türkiissiniste plaatidega, et tuua taeva kaitse maa peale. Mida heledam ja puhtam toon, seda suurem pidi olema jumalik soosing.
Türkiis rändas Euroopasse mööda kaubateid läbi Türgi, kust tuli ka selle nimi — “Türgi kivi”. Huvitaval kombel ei pärinenud enamik türkiisi üldse Türgist, kuid just sealtkaudu jõudis see kuningakodadesse. Keskajal kandsid Euroopa aadlikud türkiisi kaitseamuletina, eriti ratsanikud ja rändurid, sest usuti, et kivi hoiatab ohu eest ja võib isegi värvi muuta, kui kandjat ähvardab õnnetus.
Ameerika põlisrahvaste jaoks oli türkiis püha kivi. Navajo, Hopi ja Zuni hõimud uskusid, et türkiis on tahkunud taevas või vihm ise. Seda kasutati rituaalides, relvadel, ehetel ja palvetes. Türkiis ei kuulunud kunagi ühele inimesele — see kuulus vaimudele ning oli laenatud kandjale kaitseks ja tasakaaluks.
Läbi aegade on türkiisi kantud just siis, kui inimene vajas julgust, selgust ja kaitset. See oli valitsejate, sõdalaste, šamaanide ja rändurite kivi. Mitte sellepärast, et see nägi ilus välja — vaid sellepärast, et see kandis endas usku, et inimene pole oma teel üksi.
Ka tänapäeval kannab türkiis endas sama sõnumit. See tuletab meelde, et tõeline tugevus ei sünni jõust, vaid sisemisest tasakaalust. Türkiis on kivi neile, kes liiguvad oma teed, kuid soovivad, et taevas hoiaks nende samme.
