Keegi kuskil puhus õhku, et selgeltnägijate ja ennustajate sõnad loovad kollektiiv teadvuse ja siis juhtuvadki kõik need koledad asjad Maailmas.
Minu isiklik nägemus on aga teine (ja sina võta siit kaasa see, mis resoneerub sinuga).
Kümne aasta jooksul olen ma õppinud ennustajana selgeks ühe asja – saatus on ette määratud ja kollektiivne teadvus on selle mõjutajaks. Küll aga läbi iseenda teadvuse saan ma juhtida oma saatust valima lihtsamat või raskemat teed, sest miski ei ole kivisse raiutud. Kuid energiad loovad õppepeatükid, mis on määratud ja tuleb selgeks saada. Kui edukas õpilane sa oma saatust läbides oled, see sõltub sinu valikutsest. Ehk, kuidas suudad sa muuta oma teadvust, et muuta oma elu. Kui aru ei saanud, mis oli valesti, siis jääd istuma ja kordad õppetükki.
Siin peab teadvustama endale ka seda, et ühe inimese mõtted, sõnad ja teod ei suuda mõjutada tervet Maailma, rahvast ja ühiskonda. See mis mõjutab inimkonda üldiselt on kogu inimkonna enda töö tulemus. Ühe inimese sõnum ei jõua igasse Maailma nurka. Ei pea ole selgeltnägija, et näha praegu Maailmas toimuvat agressiooni ja selle reaalsust. See seisab meie kõigi silme ees. See on probleem, see on mure, see on haigus ja valus koht, kuid see on reaalsus, mis ei kao samamoodi ära nagu see koer, kui sa oma silmad lihtsalt sulged.
Meie inimkonna enamus probleemid (ükskõik millised – sisemised või välimised) saavad alguse silmade sulgemisest. Paneme silmad kinni, ärme tegele selle teemaga ja probleemi ei ole. See hakkab nagu kolle seest poolt mädanema, kuni see jõuab välispinnale ja lõpuks on meil probleem silme ees viisil, mis sunnib seda probleemi vaatama väevõimuga. Selle asemel, et eitada toimuvat ja kedagi teist panna probleemide või olukordade eest vastutama, tuleks mõelda sellele ”Mida mina saan selle jaoks ära teha, et seda muuta? ”. Probleemidele ja muredele tuleb vaadata otsa, otsida selle põhjust ja see välja juurida. Miski ei kao niisama ega haistu lihtsalt õhku.
Maia Agate Väljataga ütles kunagi, et kui sa saad selgeks, mis sa õppima pidid, siis ütle kohe valjult välja ”Ma olen selle teadmise omandanud. Ma ei vaja seda enam.” Aga sa pead ka aru saama, mis selle kogemuse sinuni tõi.
Et sõjakoldest mööda kõndida, siis selleks tuleb õppida tundma TÄNUTUNNET selle riigi, rahvuse, kodu ja ühiskonna suhtes, kus sa täna viibid. Tuleb õppida tundma tänu, et sul on kodus, elekter, söök, hea tervis ja rahu. Meie jaoks on täna muutunud kõik see nii iseenesest mõistetavaks, et me enam ei oskagi mõista, et võib juhtuda ka nii, et meil seda ei ole. See kõik on siiski miski, mille eest olla tänulik. Meil on täna valida toitu kümnetes eri sortides, eri viisidel ja kui aus olla – enam ei pea isegi ise süüa tegema. Kuller toob. Miks sa neid kartuleid koorid ja keedad? Viska friikad ahju. Jumal tänatud, et on friikad. Ei pea kartuleid vähemalt koorima. Uus põlvkond ei oskagi enam süüa teha. Uued kodudki ehitatakse ilma keldriteta ja panipaikadeta, sest meil puudub vajadus toitu varuda ja hoiustada. Mugav eks? Aga kas sa mõistad seeläbi ka seda, et sa oled ise andnud läbi selle mugava ühiskonna käest ära iseenda vabaduse ja sõltumatuse? Sa oled muutunud sõltuvaks ühiskonnast. Kui midagi juhtub, siis sul ei ole süüa ja kui sul ka on mõned konservid, siis meie ära hellitatud maitsemeeled panevad need konservid juba kolmandal päeval suus keerama. Samal ajal need pered, kes on korralikud toiduvarud keldritesse hoiutanud (kartulid, porgandid, soola liha, hoidised, kapsad, pähklid, küünlad, tikud jne) saavad ükskõik millal ja kuidas hakkama? Vahet ei ole, kas sõda tuleb või ei tule …. aga need inimesed on SÕLTUMATUD! Või vähemalt sõltumatumad … teine teema on kütte kolle jms.
Mõniaeg tagasi sain ma kanalduse, et on aeg õppida esiemade teadmisi. Vot need ongi need esiemade teadmised. Kuidas olla iseseisev! Kuidas elada oma elu nii, et mis iganes ka ei juhtuks, sina saad alati hakkama. Sa oskad saada hakkama.
Me oleme andnud endale märkamata käest ära iseseisvuse. Iseseisvuse, et me saame hakkama ISE – ükskõik, mis olukorras. Kui miski äkki muutub ja kokku laguneb, siis me ei saa hakkama ja hakkame otsima süüdlast. ”Naabri mees oli negatiivse mõtlemisega ja mõjutas meie kollektiivteadvust ning tema süü tõttu oleme meie nüüd hädas.” Mõtle hetke, kui reaalne see süüdistus oleks?
Maailmas elab täna veidi rohkem kui 8 billionit inimest. Kas kõigi nende inimeste saatust ja elu saavad tõesti mõjutada üks, kaks, sada, tuhat või 20 000 inimest? Kas see ei ole mitte liiga suur vastutus nendele 20 000 – 100 000 inimesele? Sest keegi neist julges jagada ennustust ja keegi julges sellesse uskuda?
Eirame fakte, et meid juhivad ja on JUBA juhtinud aasta tuhat ja veel enam, inimgrupp, kes tahab võimu. Võimu omamiseks on vaja neid marionette, kes selle võimu nendeni toovad, sest võimu ei saa omada, kui võimule ei ole allujaid. Sada aastat tagasi see toimiski, sest inimkond oli kasvatatud kuulama. Kuulama võimu ja juhte. Kui sul oli oma arvamus, siis hea oli, kui ellu jäid. Mingist spirituaalsusest pold juttugi. Sest juba lapsena kasvatati meid alluma. Täna – vabas ühiskonnas – sai inimene tagasi oma spirituaalsuse. Õppis looma ühenduse oma hinge olemusega ning siit tuli tarkus. Kõrgem tarkus, nägemine ja teadmine. Saime tagasi oma instinktid, mis on iga ühe sünni õigus. See tarkus avas silmad ja me hakkasime nägema. Nägema kardinate taha, kuhu meie vanavanaemad ei osanud, ei saanud või ei tohtinud vaadata. See on toonud omakorda rahulolematuse, sest me ei suuda seda ebaõiglust aktsepteerida, mida meie suudame näha. Varasemalt inimkond ei osanud seda näha. Täna ei oska me seda ebaõiglust eemaldada. See tekitab trotsi, sest aastatega on meie käed kinni seotud. Nüüd peame need käed tagasi lahti saama.
Kollektiivne teadvus on väga oluline ja kindlasti on siin mõju. Aga mõju ei seisne mitte selles, et sina oma mõttega sõda riiki tõmbad, VAID mõju seisneb selles, mida sina isiklikult, oma isiklikku ellu tõmbad. Me ei saa vastutada mitte kellegi teise ellu suhtumise, mõtte ja tegude eest. Saame vastutada ainult iseenda eest. Kui sina ja sinu sõber, sõbra sõber ja omakorda tema sõber, hakkab nägema oma elu mitte nii iseenesest mõistetavana ja hakkab hindama seda sooja kodu, tööd, vabadust, oma kodumaad, riiki ja rahvast, VOT siis ja ainult siis saadad sa selle õppetunni enda pealt ära. Ära kiru taga teisi, kes vajavad abi, sest nii tõmbad sa endale kogemuse, et sa neid järgmine kord enam ei kiruks. Kui meie terve Eesti rahvas suudaks õppida tänulikkust ja võtta tagasi oma iseseisvuse, siis USKUGE MIND, mina LUBAN SULLE, seda riiki ja rahvast ei kõiguta iial mitte ükski torm!
Rahulolematuse kaudu tood sina iseenda ellu õppetunnid, mis õpetavad sind nägema, et alati saab olla hullem ja tegelikult on sul kõik hästi. Sul ongi nii kaua hästi, kui sul on eluks kõik olemas, mida sa vajad. Mis kõige enam – sul on vabadus. Vabadus ärgata ja sõita riigist välja. Vabadus õppida, mida iganes sa soovid. Sul on vabadus valida endale kaaslast, kellega sa elad. Sul on töö, kus sa saad suhelda enda emakeeles või sul on töö, mille sa said ise valida. Naisena saad sa olla õnnelik, et sa üldse tohtisid tööle minna. Sul on naabrid, kes on valmis sind aitama, kui sul on abi vaja. Sest teate, see eestlane on tõesti üks tõsine, omaette nokitseja. Nalja väga ei tee ja kuulsusele tänaval järgi ei jookse. AGA see sama eestlane on rahvus, kes seisab ALATI oma rahvuse, riigi ja maa eest. Ta seisab teise eestlase eest, kui see tõesti peaks vajalik olema.
Meil ei ole kõik hästi. Ausalt ei ole. Nii mõnigi asi võiks ja peaks olema teisiti. Aga me peame teadvustama, et selle sõja ja agressiooni saab ära hoida siis, kui inimkond hakkab tundma tänu olemasoleva suhtes ja oskab olla rahul sellega mis on. Mida rohkem on rahulolematust, seda enam kasvab ka vihaenergia ning paratamatult võetakse see, mille eest tänu ei tunta, et inimene õpiks hindama seda, mis on. See on kodu, toit, rahu, harmoonia, töö jne. Ka riik, kus me elama. Alati saab olla hullem. Seepärast tulekski toita seda, mille eest on meil siin Eestis eestlasena tänulik olla.
Valgust ja armastust,
Ruth
Meie inimkonna enamus probleemid (ükskõik millised – sisemised või välimised) saavad alguse silmade sulgemisest. Paneme silmad kinni, ärme tegele selle teemaga ja probleemi ei ole. See hakkab nagu kolle seest poolt mädanema, kuni see jõuab välispinnale ja lõpuks on meil probleem silme ees viisil, mis sunnib seda probleemi vaatama väevõimuga. Selle asemel, et eitada toimuvat ja kedagi teist panna probleemide või olukordade eest vastutama, tuleks mõelda sellele ”Mida mina saan selle jaoks ära teha, et seda muuta? ”. Probleemidele ja muredele tuleb vaadata otsa, otsida selle põhjust ja see välja juurida. Miski ei kao niisama ega haistu lihtsalt õhku.
Maia Agate Väljataga ütles kunagi, et kui sa saad selgeks, mis sa õppima pidid, siis ütle kohe valjult välja ”Ma olen selle teadmise omandanud. Ma ei vaja seda enam.” Aga sa pead ka aru saama, mis selle kogemuse sinuni tõi.
Et sõjakoldest mööda kõndida, siis selleks tuleb õppida tundma TÄNUTUNNET selle riigi, rahvuse, kodu ja ühiskonna suhtes, kus sa täna viibid. Tuleb õppida tundma tänu, et sul on kodus, elekter, söök, hea tervis ja rahu. Meie jaoks on täna muutunud kõik see nii iseenesest mõistetavaks, et me enam ei oskagi mõista, et võib juhtuda ka nii, et meil seda ei ole. See kõik on siiski miski, mille eest olla tänulik. Meil on täna valida toitu kümnetes eri sortides, eri viisidel ja kui aus olla – enam ei pea isegi ise süüa tegema. Kuller toob. Miks sa neid kartuleid koorid ja keedad? Viska friikad ahju. Jumal tänatud, et on friikad. Ei pea kartuleid vähemalt koorima. Uus põlvkond ei oskagi enam süüa teha. Uued kodudki ehitatakse ilma keldriteta ja panipaikadeta, sest meil puudub vajadus toitu varuda ja hoiustada. Mugav eks? Aga kas sa mõistad seeläbi ka seda, et sa oled ise andnud läbi selle mugava ühiskonna käest ära iseenda vabaduse ja sõltumatuse? Sa oled muutunud sõltuvaks ühiskonnast. Kui midagi juhtub, siis sul ei ole süüa ja kui sul ka on mõned konservid, siis meie ära hellitatud maitsemeeled panevad need konservid juba kolmandal päeval suus keerama. Samal ajal need pered, kes on korralikud toiduvarud keldritesse hoiutanud (kartulid, porgandid, soola liha, hoidised, kapsad, pähklid, küünlad, tikud jne) saavad ükskõik millal ja kuidas hakkama? Vahet ei ole, kas sõda tuleb või ei tule …. aga need inimesed on SÕLTUMATUD! Või vähemalt sõltumatumad … teine teema on kütte kolle jms.
Mõniaeg tagasi sain ma kanalduse, et on aeg õppida esiemade teadmisi. Vot need ongi need esiemade teadmised. Kuidas olla iseseisev! Kuidas elada oma elu nii, et mis iganes ka ei juhtuks, sina saad alati hakkama. Sa oskad saada hakkama.
Me oleme andnud endale märkamata käest ära iseseisvuse. Iseseisvuse, et me saame hakkama ISE – ükskõik, mis olukorras. Kui miski äkki muutub ja kokku laguneb, siis me ei saa hakkama ja hakkame otsima süüdlast. ”Naabri mees oli negatiivse mõtlemisega ja mõjutas meie kollektiivteadvust ning tema süü tõttu oleme meie nüüd hädas.” Mõtle hetke, kui reaalne see süüdistus oleks?
Maailmas elab täna veidi rohkem kui 8 billionit inimest. Kas kõigi nende inimeste saatust ja elu saavad tõesti mõjutada üks, kaks, sada, tuhat või 20 000 inimest? Kas see ei ole mitte liiga suur vastutus nendele 20 000 – 100 000 inimesele? Sest keegi neist julges jagada ennustust ja keegi julges sellesse uskuda?
Eirame fakte, et meid juhivad ja on JUBA juhtinud aasta tuhat ja veel enam, inimgrupp, kes tahab võimu. Võimu omamiseks on vaja neid marionette, kes selle võimu nendeni toovad, sest võimu ei saa omada, kui võimule ei ole allujaid. Sada aastat tagasi see toimiski, sest inimkond oli kasvatatud kuulama. Kuulama võimu ja juhte. Kui sul oli oma arvamus, siis hea oli, kui ellu jäid. Mingist spirituaalsusest pold juttugi. Sest juba lapsena kasvatati meid alluma. Täna – vabas ühiskonnas – sai inimene tagasi oma spirituaalsuse. Õppis looma ühenduse oma hinge olemusega ning siit tuli tarkus. Kõrgem tarkus, nägemine ja teadmine. Saime tagasi oma instinktid, mis on iga ühe sünni õigus. See tarkus avas silmad ja me hakkasime nägema. Nägema kardinate taha, kuhu meie vanavanaemad ei osanud, ei saanud või ei tohtinud vaadata. See on toonud omakorda rahulolematuse, sest me ei suuda seda ebaõiglust aktsepteerida, mida meie suudame näha. Varasemalt inimkond ei osanud seda näha. Täna ei oska me seda ebaõiglust eemaldada. See tekitab trotsi, sest aastatega on meie käed kinni seotud. Nüüd peame need käed tagasi lahti saama.
Kollektiivne teadvus on väga oluline ja kindlasti on siin mõju. Aga mõju ei seisne mitte selles, et sina oma mõttega sõda riiki tõmbad, VAID mõju seisneb selles, mida sina isiklikult, oma isiklikku ellu tõmbad. Me ei saa vastutada mitte kellegi teise ellu suhtumise, mõtte ja tegude eest. Saame vastutada ainult iseenda eest. Kui sina ja sinu sõber, sõbra sõber ja omakorda tema sõber, hakkab nägema oma elu mitte nii iseenesest mõistetavana ja hakkab hindama seda sooja kodu, tööd, vabadust, oma kodumaad, riiki ja rahvast, VOT siis ja ainult siis saadad sa selle õppetunni enda pealt ära. Ära kiru taga teisi, kes vajavad abi, sest nii tõmbad sa endale kogemuse, et sa neid järgmine kord enam ei kiruks. Kui meie terve Eesti rahvas suudaks õppida tänulikkust ja võtta tagasi oma iseseisvuse, siis USKUGE MIND, mina LUBAN SULLE, seda riiki ja rahvast ei kõiguta iial mitte ükski torm!
Rahulolematuse kaudu tood sina iseenda ellu õppetunnid, mis õpetavad sind nägema, et alati saab olla hullem ja tegelikult on sul kõik hästi. Sul ongi nii kaua hästi, kui sul on eluks kõik olemas, mida sa vajad. Mis kõige enam – sul on vabadus. Vabadus ärgata ja sõita riigist välja. Vabadus õppida, mida iganes sa soovid. Sul on vabadus valida endale kaaslast, kellega sa elad. Sul on töö, kus sa saad suhelda enda emakeeles või sul on töö, mille sa said ise valida. Naisena saad sa olla õnnelik, et sa üldse tohtisid tööle minna. Sul on naabrid, kes on valmis sind aitama, kui sul on abi vaja. Sest teate, see eestlane on tõesti üks tõsine, omaette nokitseja. Nalja väga ei tee ja kuulsusele tänaval järgi ei jookse. AGA see sama eestlane on rahvus, kes seisab ALATI oma rahvuse, riigi ja maa eest. Ta seisab teise eestlase eest, kui see tõesti peaks vajalik olema.
Meil ei ole kõik hästi. Ausalt ei ole. Nii mõnigi asi võiks ja peaks olema teisiti. Aga me peame teadvustama, et selle sõja ja agressiooni saab ära hoida siis, kui inimkond hakkab tundma tänu olemasoleva suhtes ja oskab olla rahul sellega mis on. Mida rohkem on rahulolematust, seda enam kasvab ka vihaenergia ning paratamatult võetakse see, mille eest tänu ei tunta, et inimene õpiks hindama seda, mis on. See on kodu, toit, rahu, harmoonia, töö jne. Ka riik, kus me elama. Alati saab olla hullem. Seepärast tulekski toita seda, mille eest on meil siin Eestis eestlasena tänulik olla.
Valgust ja armastust,
Ruth